Tohisoo mõis
Tohisoo küla ja rüütlimõis
Tohisoo mõis haridustemplina
Tohisoo mõisapark
Tohisoo mõisa peahoone
Tohisoo mõisa kõrvalhooned
Tohisoo pargi linnud
Wrangleritest
Legendid Tohisoost
Raamatud
Tohisoo (Tois) küla on ülestähendatud juba Taani hindamisraamatus 1241. aastal.Mõis rajati siia tõenäoliselt XVII sajandil. Praegune uus mõisahoone ehitati Wrangellite poolt peale 1905. aastat, kui mässuliste talupoegade poolt eelmine mõisahoone maha põletati.
Eesti Vabariigi asutamisel riigistati enamik mõisu Eestimaal, nii ka Tohisoo. 1923. aastal alustas mõisahoones tööd 6-klassiline algkool, pisukeste vaheaegadega on see haridusasutusena toiminud tänini. Nagu piltideltki näha võib, on mõis hiljem saanud juurde teise korruse. See valmis 1938. aastal.
Tohisoo mõis kuulub Kohila vallale ja valla allasutusena töötab siin praegu Kohila Koolituskeskus.
Tohisoo küla ja rüütlimõis (TOIS)
Tohisoo küla kirjati teadaolevalt esmakordselt Taani Hindamisraamatusse 1241.aastal 16 adramaa suuruse külana TOIS. Sellest 8 adramaad kuulus A Eurandi nimelisele ülikule ja 8 adramaad Hermannile koos kahe vennaga.
1298.aastast oli küla von Toisi vasallisugukonna asukoht. 1459.aastast kuulus küla Saksa ordu Tallinna Komtuurkonna, hiljem Ruila ordumõisa alla. 1565.aastal oli Tohisoo külas 6 peret kokku 6,5 adramaaga ning vesiveski 2 adramaaga. Arvatakse et vesiveski asunud praeguse Sillaotsa veski lähedal üle jõe. 1586.aastal kuulus küla Hans Burdtile, 1620.aastast tema lesele. Veski renditi Bernd Bockile.
Burtide ajal on tõenäoliselt rajatud ka mõis. Nende käes püsis see 18.sajandi alguseni. Mõisa Põhjasõja aegsetest ja järgnevatest omanikest on talletatud sellised nimed ja aastaarvud:
1710 ja 1717- Hermann Friedrich Bellingshausen
1713 - Eva Helena Bock
1719 - Friedrich Wilhelm Udam
1725 - Georg Johann Bock ja Gotthard Wilhelm Essen
1739 - Karl Magnus Korff
1744.aastal pärandus mõis Berend Johann Wrangellile, kelle järglased pidasid mõisa kuni võõrandamiseni Eesti Vabariigi poolt. 19.sajandi teisel poolel varustas mõis oma viinavabriku toodanguga Kohila kivisilla nurgal mõisa maadel asunud Sillaotsa kõrtsi.
Sajandi lõpul oli mõisal täistõuline friisi kari, vesiveski (u 1875.aastast), väike lubjapõletusahi, tellisepõletusahi. Peale Põhjasõda 1720.aastatel ehitatud kivist ühekordne mantelkorstnate ja sammasportikusega elumaja langes 1905. - 1906. aastal tegutsenud mõisapõletajate ohvriks, kes esimese Vene revolutsiooni päevil Läänemereprovintsides rüüstasid. Sel viisil hävis Eesti aladel rohkem kui kakssada viiskümmend mõisahoonet.
Praegune, historitsistlikus stiilis mõisahoone sai valmis 1910. aasta paiku, veidi enne Esimese maailmasõja puhkemist 1914. aastal. 1919. oktoobris Eesti Vabariigi Asutava kogu poolt kehtestatud maaseadusega alustati ka Tohisoo mõisa maade ümberjagamist.
1.oktoobrist 1923 anti Tohisoo mõisahoone Kohila 6-klassilise algkooli käsutusse. Koolijuhatajaks sai August Ruut. 1924.aastal on osa ruume mõisahoones veel mõisniku ja asunike valduses.
1937.-1938.aastal ehitati majale kooli vajadusteks II korrus. Mõisahoonesse kolis Kohila Täienduskool, mis asus 1932.aastast Kohila rahvamaja osaliselt välja ehitatud II korrusel. 1944.aasta kevadest sügiseni oli mõisahoones Saksa vägede hospital. 1961.aastal ehitati Kohila uus koolimaja ja Tohisoole jäid algklassid ning hiljem internaat.
14. detsembril 1981 põles Kohila rahvamaja ja 1986.aastast võeti osa mõisahoonest kasutusele kultuurimajana. 20.märtsist 1987 kuni 24.septembrini 1992 tegutses hoones Kohila Kultuurimaja.
24.september 1992 asutati Kohila Koolitus- ja Kultuurikeskus, mis 3.novembril 1994 nimetati Kohila Koolituskeskuseks. Koolituskeskuse juhatajaks oli 10 aasta jooksul Inna Laanmets. Alates 2004. aastast Reet Aro. Koolituskeskuses on muusika- ja kunstiosakond ning mitmed käsitöötoad. 2000.aastal rajati mõisa kõrvale parki puupõletusega keraamikaahi, mille sarnast lähimaades ei leidu.
Park on 3 ha suurune. Põhjast ja idast piirneb Keila jõega, lääne pool ulatub vana Tallinn-Viljandi maanteeni. Park on väljapeetud vabakujulises stiilis ja lahendatud kaheosaliselt: peahoone esine on avara planeeringuga, sellest lääne- ja põhjasuunas jääb eraldi tiheda istutusviisiga pargiosa. Ka jõe vastaskalda maastik kuulub kujunduslikult pargi juurde.
Peahoone ette jääb suur, vabakujulise piirjoonega esiväljak. Siin võib aimata endise, 1905. aastal mahapõletatud peahoone esist korrapärast rondeeli, mille ümber, peahoone vastas, paiknesid ansamblis kunagised mõisa kõrvalhooned. Nende vahelt kulges peahoonele orienteeritud sissesõidutee.
Praegune mõisahoone on ehitatud endisest pisut lääne poole ja selle ette on kujundatud uus väljak. Väljakust omakorda lääne pool reedavad põliste pärnade read tõenäoliselt varasema maantee asukohta. Hoone taga jõe kaldal on kitsas, korrapärase teedevõrguga terrassaed, mis jõe kaldal lõpeb kallast palistava kasealleega. Tihe pargiosa on noor, kujundatud kontrastidel - kuusk-kask, nulg-pärn, pärn-tamm-mänd. Siia on istutatud ka eksootilisemaid puuliike: siberi nulg, mägivaher, läänepärn, vene lehis, alpi seedermänd, maguskirsipuu. Palju on kasutatud dekoratiivpõõsaid, eelkõige ehisaias hoone taga, kuid ka pargi all. Huvipakkuvamad on kare dentsia, alpi kuslapuu, mitmed kontpuu- ja ebajasmiini liigid. Palju on erinevaid liike enelaid.
Pargi seisund on valdavalt hea ja teedevõrk on hooldatud.
Tohisoo mõisa peahoone kohta leiame ajaloolise lühiülevaate siinse viimase mõisahärra sulest ilmunud raamatust "Parunid, eestlased ja enamlased".
"Tohisool, ei olnud vanaaegset "häärberit". See sai valmis alles veidi enne Esimese maailmasõja puhkemist 1914. aastal. Eelmine elumaja, mis oli ehitatud varsti pärast Põhjasõda 1720. aastatel, oli langenud 1905. - 1906. aastal tegutsenud mõisapõletajate ohvriks, kes esimese Vene revolutsiooni päevil, pärast Venemaale õnnetut sõda Jaapaniga, Läänemereprovintsides rüüstasid.
Sel viisil hävis rohkem kui kakssada viiskümmend mõisahoonet. 1906. aastal mahapõletatud hoone eelkäija, nelja kindlustustorniga ehitise, "kindluse", nagu nimetati relvastatud mõisaid, põletasid venelased, minnes 1709. aastal Tallinna ründama.
Sellest vanemast Tohisoost on järel ainult neli küngast läbi pargi voolava Keila jõe teisel kaldal. Läheduses leiduvad ühe veel vanema maja alusmüürid. Selle maja saatusest pole midagi teada." (C. Mothander "Parunid, eestlased ja enamlased"; Ilmamaa, 1997; lk. 85.)
Peahoone on suur kivihoone, mis oli algselt peamiselt ühekorruseline. Jõepoolses fassaadis on seitsme aknaga kahekordne keskosa ja esifassaadis vaid kitsas ehitusosa peaukse kohal. Hiljem on esifassaad kogu ulatuses ehitatud kahekorruseliseks. Hoone omab keskmise kõrgusega soklikorrust, mis on laotud puhta vuugiga meisterliku müüritehnikaga lõhutud maakivist, nurkadel ja avade äärtel on plokkideks klombitud kivid laotud hambuvate kvaadritena.
Hoonet kattis algselt viilkatus, millel keskosa oli tagafassaadis kõrgem seal asuva kahekordse ehitusosa tõttu moodustades nii kelpkatuse. Räästakarniisid on laiad ja tugevalt eendatud, profileeritud, nendest allpool kulgeb kitsas profileeritud vöö.
Hoone keskosas, peaukse kohal olev algne kitsas kahekordne ehitusosa seinapinnast ei eendu. Sellel on 4 pilastrit, millede vahel keskel on kahepoolega uks-aken, äärtel aga kitsad, ühepoolsed kolme ruuduga aknad. Räästakarniis kordab põhikorpuse karniise, on vaid vähe kitsam. Keskmise akna kohal on väike kolmnurkviil. Seda ehitusosa katab attikale lähendane frontoon, mis on kaetud 4 liseenile toetuva profileeritud karniisiga.
Ligilähedaselt sarnaselt on kujundatud ka hoone maanteepoolne otsaviil ärklikorrusel, lisaks on põhikorruseaknad siin kaaraknad, mis muudavad selle otsafassaadi üheks kaunimaks kogu hoonel.
Esifassaadi keskosas on alumisel korrusel hoonest eenduv lameda katusega viietahuline esik, mille peal on rõdu. Kõrge valgmikuga peauks on oma algse ilme kaotanud, samuti on lammutatud tema eest kõrge, alt laienev kivitrepp, nüüdne peauks on toodud maapinnale.
Esifassaadil on tugevalt eenduvad kumerdatud nurkadega külgrisaliidid, mida esiküljel kaunistavad kaks pilastrit, mille vahel kaks sihvakat akent. Risaliiti katab lihtne üheastmeline frontoon, mille keskel on ümaraken. Räästakarniis piiritleb ka risaliiti ja ümarakna kohal ületab selle poolkaares.
Põhikorpuse aknad esifassaadis on paigutatud ühtlaste vahedega. Nad on ühendatud aknalaudade joonel kulgeva vahekarniisiga. Aknad on kitsad, 4-ruudulised ja omavad ülal astmelise äärise, nõndasamuti on ka külgrisaliitide akendel. Samalaadsed on madalad sokliaknad kõikide pühikorruse akende all.
Ka tagafassaad on elava liigendusega seinapindadega, vaid kergelt eenduvaks ehitusosaks on lai ja kahekordne keskosa. Hoone keskteljel on kolme aknavahe laiuselt alakorrusel tugevalt eenduv palkon, mis reljeefist tingituna omab kõrget soklit. Kaasajal on palkon ehitatud kinniseks - sammaste vahel on suured tiheda ruudustikuga aknad, algselt oli see aga lahtine.
Selle esiküljel on 4, külgedel aga 1 täis- ja 1 poolsammas, mis kandsid laia rõdu teisel korrusel. Sambad on võrdlemisi massiivsed, neljatahulised, talumivööde ja karniisidega. Nende vahel on kivirinnatis. Keskmiste sammaste ees on väike terrass, mis eendub poolringikujuliselt. See omab madala kivirinnatise. Terrassilt laskuvad külgedele kõrged ja kitsad trepid. Need on ääristatud raidkivist kivirinnatisega ja all lõpetatud madala neljatahulise tulbaga. Terrassi sokkel on laotud krohvimata maakividest.
Kõrvalhooneid oli Tohisool suurel arvul, praeguseks on paljud neist vaid varemetena säilinud. Nad paiknesid funktsionaalsetes rühmades pargi äärtel, peahoonega seostumatult.
Olulisemad on: Valitsejamaja (säilinud varemena) oli poolkelpkatusega keskmise suurusega krohvitud paekivihoone. Alakorrusel olid suured, krohviääristega aknad, poolviiludes aga väikesed, peaaegu nelinurksed, mis olid ääristatud väikeste segmentakendega laka valgustamiseks. Hoone oli suure massiivse mantelkorstnaga. Ehitus võis pärineda XIX saj algusest.
Laut-tall moodustab suure ehitusrühma, kus domineerib kolmelt küljelt suletud hooneplokk nelinurkse sisehooviga. Laudad olid krohvitud paekiviseintega, millel kitsalt üleulatuvate räästatega laastukattega katused. Laudahooned on kaasajal ulatuslikult ümber ehitatud, nad võivad pärineda XIX saj I poolest, osalt ka II poolest.
Töölistemaja lautade juures on väike krohvitud paekivihoone, millel on olnud kitsalt üleulatuvate räästastega ja laastukattega poolkelpkatus. Majal on väikeseid lamekaarsed aknad. Ehitus võib pärineda XIX saj III veerandist.
Ait-kuivati koosneb kahest, krohvitud paekivimüüridegatiibhoonest. Neist paremini on säilinud kuivati - mis on kõrgeeterniitkattega viilkatusega, kitsalt üleulatuvate räästaste all on lihtne kitsas karniis. Katusesse lõikub katuseluuk kolmnurkviiluga ja puitseintega. Hoone otsas on kelpkatuse allpolügonaalne pikendus. Ehitus võib pärineda XIX sajandi II poole keskelt.
Viinavabrik on suur ja liigendatud kahekordne viilkatusegakivihoone, jälle krohvitud paekivimüüridega. Säilinud on kõrge, neljatahuline, alt lai, ülalt võrdlemisi kitsakas ahenev paekivikorsten, selle otsas on vöö ja kitsas otsakarniis.
Töölistemajad viinavabriku juures on kaks väikest paekivihoonet, üks neist krohvitud. Hooneid katab seintest kõrgem laastukattega kelpkatus, millel on lai lihtne laudkarniis. 6-ruudulised väiksed aknad on paigutatud ühtlaste vahedega. Ühel hoonetest on tagaküljel tiibehitus, mis kannab poolkelpkatust. Tiibehitusel on lameda kaarega aknad. Krohvkatte ja tiibhoonega maja võib pärineda veel XIX saj I poolest, tiibhoone sama sajandi III veerandist. Teine hoone, kuigi vormidelt eelmisele sarnane, on hilisem, tema ehitusaeg on dateeritud raidkiviga: 1880, J. Altermann.
Tohisoo park on rikas lindude poolest. Meile meeldib, et linnud siin elavad. Hoiame neile mõningaid vanu puid, mis rähni poolt on pesaauke täis toksitud. Oleme neile ka ise pannud mõned pesakastid puude otsa.
Tohisoo pargis oleme aja jooksul kohanud järgmisi linde:
rasvatihane, väike-lehelind, sinikael-part, sinitihane, must-kärbsenäpp, jääkoskel, salutihane, hall-kärbsenäpp, sõtkas, suur kirjurähn, metsvint, hallrästas, puukoristaja, rohevint, harakas, linavästrik, koduvarblane, hallvares, piiritaja, ööbik, künnivares, siisike, leevike, pasknäär, ohakalind, kuldnokk, kodutuvi ja urvalind.
"Tohisoo on väga vana maaomand, alguse saanud juba hämarast keskajast ja olnud sellest saadik katkematult Wrangeli perekonna valduses." "Varasemate põlvkondade ajal oli Wrangelite mõisatekompleksi kuulunud suur osa Hageri kihelkonnast. Pärimiste ja abiellumiste kaudu oli valdus koost pudenenud, kuni piirdus ainult Tohisooga.
Wrangeli perekond - mille mitu haru on Rootsis - on Eestimaa suguvõsa, kes pärineb XIII sajandi esimestel aastatel Baltikumi sisse rännanud Hannoveri saksa rüütlisoost.
Laialt hargneva suguseltsi alusepanija, mõningal määral legendaarne isand nimega Tuko Wrang, kes aegade algusest esile kerkib, ei tulnud Eestisse koos Saksa ordurüütlitega, vaid paar aastakümmet varem koos Taani vallutajatega. Tuko Wrang, mees aegade hämarusest, hingesugulane igavesti teel oleva rahutu ratsaniku Folke Filbyteriga*, sai neis paigus ulatuslikke läänimaid ja oli "kuninga foogt Harjumaal". Sealsamas püsisid tema järeltulijad kuni 1940. aasta suure Ragnarökini.**
Nii nagu kõik balti rüütlisuguvõsad, olid ka Wrangelid sõjakad mehed. Suguseltsi kuulub seitse feldmarssalit, mis võiks olla maailmarekord. Need tublid mehed paistsid aga silma ka mujal kui sõjaväljal. Eeskätt olid nad suurmajapidajad. Enamik endise Eestimaa kubermangu ümmarguselt 1200 rüütlimõisast on seitsmesaja aasta jookul mõnda aega kuulunud mõnele Wrangelile.
Peale Rootsi on suguvõsa harusid ka Saksamaal ja Hollandis."
* Folke Filbyter - Rootsi keskaegse kuningasoo Folkungite müütiline esiisa. Tõlkija
** Maailma ja jumalate hukk muinaspõhja mütoloogias. Tõlkija
(C. Mothander "Parunid, eestlased ja enamlased"; Ilmamaa, 1997; lk. 83-84.)
Tohisooga seotud legende leiad Carl Mothanderi raamatust "Parunid, eestlased ja enamlased", Ilmamaa 1997.
Lood Karl XII legendide hoidjast August Brinkmanist lk 87 - 93
Legend kuningas Karli "ainsast armastusest", noore kuninga kohtumisest Gertrud Wrangeliga lk 93 - 98 (Lugu on andnud balti kirjanikule parun Otto Taubele ainet üheks novelliks kogumikus "Baltischer Adel").
Legend Karl XII kohtumisest "Soome nõiaga" Kangru koplis lk 98 - 100
Bernt Johann Wrangeli suur hõbeaare lk 99
Kuningas Gustafi külaskäik Eestisse 1929.aastal lk 147 - 149
Lugu "Vanaparunist" 1905.aasta sündmuste ajal lk 160
Kuidas "Vanaparun" tsaarilt raha laenas lk 161 - 162
Carl Mothander - "Parunid, eestlased ja enamlased"
Meie mõisast jutustab siinse viimase mõisahärra Carl Mothanderi kirjutatud raamat "Parunid, eestlased ja enamlased". Raamat on Anu Saluääre eestikeelses tõlkes välja antud "Ilmamaa" kirjastuse poolt 1997. aastal, originaal ilmus rootsi keeles juba teise maailmasõja ajal ("Baronen, bönder och bolsjeviker i Estland", Helsingfors 1943).
Loomulikult ei olnud aadlielu kirjeldav raamat "kohane" lugemisvara nõukogude inimesele, seetõttu jõudis see teos eestikeelsena lugejateni poolesajandilise hilinemisega. Praeguseks on tal juba ajalooõpiku väärtus.
Toome siinkohal ära raamatu sisukorra ja Jüri Aarma tutvustuse raamatule (ilmus "Luubis" 23.06.1997).
Carl Mothander "Parunid, eestlased ja enamlased" sisukord:
Eessõna - lk 7
Sissejuhatus - lk 11 "Lendavast välisajakirjanikust" saab Tohisoo "rootsi härra Kaarel"
Esimene peatükk - lk 13 "Viola" heidab meid balti parunite varjumaailma
Teine peatükk - lk 24 Tutvun Toompea inimeste, kummituste ja traditsioonidega
Kolmas peatükk - lk 42 Balti parunid ja "seitse aastat"
Neljas peatükk - lk 49 Avastan Eestis mitmesuguseid rahvusi ja õpin tundma proua Bibkat ja tema "Kollast salongi"
Viies peatükk - lk 67 Rosen & Co, notar Riesenkampf ja teised Dickensi-aegsed kodukäijad
Kuues peatükk - lk 82 Tohisool uitab ikka veel kuningas Karli vari
Seitsmes peatükk - lk 102 Vana ühiskond puruneb, uus ehitatakse üles. Maareformi head ja halvad küljed
Kaheksas peatükk - lk 115 Ekeby majoriproua, tema kavalerid ja Kumna Meyendorffid
Üheksas peatükk - lk 134 Rootsi härra Kaarel raadab maad ja hakkab vaeste naabrite eestkostjaks
Kümnes peatükk - lk 150 Talupojad, mõisateenijad ja "Vanaparuni" mälestus
Üheteistkümnes peatükk - lk 166 Mängur Nilsi jälgedel
Kaheteistkümnes peatükk - lk 174 "Rasked" lapsed või "rasked" vanemad, poola maatöölised ja aedlinnaplaanid
Kolmeteistkümnes peatükk - lk 180 Baltisakslaste lahkumine ja nende saatus Kolmandas Riigis
Neljateistkümnes peatükk - lk 191 Eesti inkorporeeritakse Nõukogude Liitu
Viieteistkümnes peatükk - lk 207 Lõpetame majapidamise Tohisool ja lahkume kodunt
Kuueteistkümnes peatükk - lk 221 Võitleme GPU-ga viisa pärast, samal ajal kui töölisklass hakkab enamlaste võimu üle nurisema
Seitsmeteistkümnes peatükk - lk 234 Härra Botskarjov esineb päästeinglina, passikomissar "vabandab arusaamatuse pärast"
Kaheksateistkümnes peatükk - lk 243 Eestirootslased ja nende pealikud. Saja kümne Pakri saarte elaniku ümberasumine Rootsi
Üheksateiskümnes peatükk - lk 251 Kojusõit
23.juuni.97
"Luup" Nr. 13 (44)
Baroner, bönder och bolsjeviker i Estland
tekst: Jüri Aarma
Just säärast rootsikeelset pealkirja üks raamat 1943.a. Helsingis trükituna kandis: «Parunid, talupojad ja bolshevikud Eestis». Tänavu Eestis ilmununa kohandas tõlkija võõrkeelse alliteratsiooni eestikeelseks assonantsiks: «Parunid, eestlased ja enamlased». Irriteeriv pealdis ja sedapuhku mitte lugemakutsuv pettus. Just neist kogu veerandtuhandelises trükises juttu ongi. Omal ajal tähelepanuta jäänud, proovib raamat nüüd, 32 aastat pärast autori surma, uuesti lugejat leida.
Rootsi ajakirjanikul Carl Mothanderil õnnestus sõdadevahelises vabariigis jõuda sinna, kuhu eestlane naljalt ei pääsenud - baltisaksa tolleaegsesse «õukonda». Viimane võiks vabalt olla ka ilma jutumärkideta, sest omamoodi õukonnaga tegu oligi. Keiser küll puudus, aga kõikvõimalikke krahve-vürste-paruneid oli lausa jalaga segada. Äärmuseni konservatiivne ja sajandipikkusi tavasid järgiv, valvas see seltskond kiivalt, et mõni madalama sordi esindaja nende sinist verd segama ei tuleks.
Mothanderi sissetung õnnestus üksnes aadelkonna ühe kõrgkihimehe, von Wrangeli pärijannaga poolsalaja abielludes. Autor püüab naiivselt baltlasi eestlastele lähendada. Kummatigi tuleb tõrge just viimastelt. Hanno Kompus, eesti teatrimees, kelle. Mothander eestipoolseks katsejäneseks valib, pihib talle meie kõrgklassi tollaseid identiteediprobleeme.
Abielusidemete tõttu saab rootslane Kohila-lähedase Tohisoo mõisa omanikuks ja peab aastakümneid «Rootsi härra Kaarli» nime all põllumehe ametit. Ja üsna edukalt. Mis ei tähenda sugugi seda, et terve Balti parunite klann sama jõukalt oleks elanud. Nende tolmukorraga kaetud hiilguseriismeist ja hoolega varjatud vaesusest saame ka üsna põhjaliku pildi. Tallinnas oli tol ajal nn. seitsme paruni taksopeatus, kus parunid autojuhtideks ja nii mõnigi saksa soosthochgeborene Frau tingis turul odavat räime veelgi odavamaks.
Teatavasti pani sellele hiilgusele ja viletsusele paugu (nagu Eesti tolleaegsele elulegi) enamlaste sissetung ja Mothander oskab nendegi rataste vahele jääda.
Jäädes meelega maha ka mitmetest Vaterlandi-laevadest, satub ta pere 40. aastal GPU haardesse ja pääseb (teisigi päästes) lausa imekombel siiski sõna otseses mõttes viimasele laevale.
Kõigest sellest raamat ongi ja paljust muustki: Toompea tarbetute hiigelkorterite arhitektuurist, vanalinna kummitustest, eestlaste «mõisavargustest», tolleaegsest üsna korrumpeerunud riigielust. Mõni asi on tänapäeval oi kui tuttav.
Teos ise on kirjutatud lihtsas ajakirjaniku keeles ja Anu Saluäärel ka sama stiilselt eestindatud. Tõsi, rootslase tõde eestlase kohta ei tarvitse igaühele meele järgi olla. 1944. aastal reageeris Ants Oras «Eesti Loomingus» raamatule igatahes üsna valuliselt. Kas ka tänane lugeja?
